16. sajandi algusest kuni esimese maailmasõjani kuulusid Palestiina alad Osmanite impeeriumi koosseisu. Kuni 19. sajandini oli piirkond impeeriumi mõistes pigem vaene ja hõredalt asustatud ääreala, kus igapäevast elu mõjutasid rohkem kohalikud juhid ja mõjukad perekonnad kui keskvõim Istanbulis. Majandus tugines peamiselt põllumajandusele. Suuremad muutused saabusid 19. sajandil, kui Osmanite riigis viidi läbi mitmeid reforme, nagu Tanzimati reformid, mis tõid kaasa halduse tsentraliseerimise, ja 1858. aasta maaseadus, mis muutis maaomandi korraldust ning suurendas suurmaaomanike rolli. Ühtlasi paranes taristu: rajati telegraafiliine, paremaid teid ja hiljem ka raudteeühendusi.
Elanikkond koosnes valdavalt araabiakeelsetest moslemitest, kes 19. sajandi teisel poolel moodustasid rahvastikust ligikaudu 86–87%. Kristlased ja juudid moodustasid elanikkonnast vastavalt 9 ja 4–5%. Piirkonnal on sügav religioosne tähendus nii moslemite, kristlaste kui ka juutide jaoks, sest siin asuvad kõigi kolme usundi peamised pühapaigad. Näiteks, hassiidi juut R. Gershon kirjeldab, kuidas moslemid liitusid juudi tähtpäevade tähistamisega, ja R. Aharon võtab seisukoha, et armastus Iisraelimaa vastu peaks laienema kõikidele inimestele, kes sel maal elavad.
Palestiinast sai Euroopa impeeriumide huviobjekt juba 1840. aastatel: Suurbritannia jaoks oli see piirkond strateegiliselt oluline konkurentsis teiste tolleaegsete impeeriumidega.
Palestiinast sai Euroopa impeeriumide huviobjekt juba 1840. aastatel: Suurbritannia jaoks oli see piirkond strateegiliselt oluline konkurentsis teiste tolleaegsete impeeriumidega. Briti sekkumine muutus otsustavaks Esimese maailmasõja ajal, mil Suurbritannia sõdis Osmanite impeeriumi vastu ja hakkas oma ambitsioone piirkonnas realiseerima.
Esimese maailmasõja ajal, mil Palestiina oli veel Osmanite võimu all, andis Suurbritannia piirkonna tuleviku kohta vastuolulisi lubadusi. Briti ametnikud julgustasid kohalike rahvaste juhte Osmanite vastu üles tõusma, lubades neile pärast sõda iseseisvust.
Esimese maailmasõja ajal, mil Palestiina oli veel Osmanite võimu all, andis Suurbritannia piirkonna tuleviku kohta vastuolulisi lubadusi. Briti ametnikud julgustasid kohalike rahvaste juhte Osmanite vastu üles tõusma, lubades neile pärast sõda iseseisvust (McMahoni–Husseini kirjavahetus, 1915–1916). Ent varsti pärast seda, 1917. aasta 2. novembril, avaldas Suurbritannia valitsus Balfouri deklaratsiooni, milles väljendas toetust juudi rahvusliku kodu loomisele Palestiinas. Deklaratsiooni avaldamise taustaks oli soov tagada juudi diasporaa toetus liitlastele käimasolevas sõjas ja samuti tugev sionistlik lobitöö Briti valitsuses.
Dokument esitati Briti välisministri Arthur James Balfouri kirjas lord Lionel Walter Rothschildile edastamiseks Suurbritannia ja Iirimaa Sionistlikule Föderatsioonile. See oli esimene suur toetav avaldus mõne maailma võimu poolt sionismi ideele juutide riiklikust kodust Palestiinas. Deklaratsioon tõstis oluliselt sionismi populaarsust juutide seas üle maailma ja oli oluline samm, mis aitas kaasa tulevasele Iisraeli riigi loomisele.
1920. aasta aprillis toimunud San Remo konverentsil, kus liitlasriigid jagasid omavahel endise Osmanite impeeriumi Lähis-Ida territooriumid, sai Suurbritannia mandaadi Palestiina alade üle ja Briti mandaadi tingimustesse lisati ka ametlikult Balfouri deklaratsioon. Sellega murti kohalikele araablastele antud lubadusi iseseisvuse kohta. San Remo otsused andsid Balfouri deklaratsioonile rahvusvahelise legitiimsuse, muutes selle osaks tulevasest mandaatlepingust, mille Rahvasteliit 1922. aastal kinnitas.
Loe edasi
Introduction to Palestine 1: Palestine throughout history | Decolonize Palestine
Balfour Declaration | Let’s Talk Palestine
Palestinians | Let’s Talk Palestine
Terrorism in Israel/Palestine (Chapter 7) | The Cambridge History of Terrorism
