1967. aasta juunis pidas Iisrael kuuepäevase sõja Egiptuse, Jordaania ja Süüria vastu. See oli lühike, kuid murranguline rünnak, mis kujundas ümber Lähis-Ida jõujooned, kindlustas Iisraeli positsiooni piirkondliku sõjalise suurvõimuna ja tähistas tiheda strateegilise liidu algust Ameerika Ühendriikidega.
Sõda algas 5. juunil Iisraeli üllatusrünnakuga Egiptuse lennuväebaaside vastu, millega hävitati suur osa Egiptuse lennuväest maapinnal. See andis Iisraelile õhuülekaalu kogu sõja ajaks. Järgnenud päevadel liikusid Iisraeli maaväed kiiresti edasi: Egiptuselt vallutati Siinai poolsaar ja Gaza sektor, Jordaanialt Läänekallas ja Ida-Jeruusalemm, Süürialt Golani kõrgustik. Sõja lõpuks oli Iisrael oma kontrolli alla saanud alad, mis olid mitu korda suuremad kui tema varasem territoorium. Sajad tuhanded palestiinlased sattusid Iisraeli võimu alla või põgenesid.
Pärast sõda võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 242. Resolutsioon rõhutab, et territooriumi omandamine sõja teel on lubamatu, ning kutsub üles Iisraeli relvajõude taanduma aladelt, mis okupeeriti konflikti käigus.
Pärast sõda võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 242. Resolutsioon rõhutab, et territooriumi omandamine sõja teel on lubamatu, ning kutsub üles Iisraeli relvajõude taanduma aladelt, mis okupeeriti konflikti käigus. Samuti kinnitab see iga piirkonna riigi õigust elada rahus turvalistes ja tunnustatud piirides, vabana ähvardustest ja jõu kasutamisest. Resolutsioon 242 on sellest ajast alates olnud Lähis-Ida rahuprotsessi üks keskseid alusdokumente.
Iisraeli okupatsioon lõi Läänekaldal ja Gazas uue sõjalise kontrollrežiimi, mida iseloomustas iisraellaste asunduste laiendamine sundvõõrandamise teel, palestiinlaste maade hõivamine, liikumispiirangud, massilised vahistamised, kodude lammutamine ja poliitilise organiseerumise mahasurumine. Inimõiguste süstemaatilised rikkumised olid Iisraeli režiimi püsiv osa, süvendades palestiinlaste rõhumist.
Loe edasi
Israel’s Occupation: 50 Years of Dispossession | Amnesty International
