1947. aastal tegi ÜRO ettepaneku (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 181) jagada Palestiina kaheks: araabia ja juudi riigiks. Juutidele anti umbes 55% maast, araablastele 45% maast ning Jeruusalemm kuulutati eraldiseisvaks rahvusvaheliseks territooriumiks.
Sionistlikud juhid nõustusid ÜRO ettepanekuga, kuid palestiinlased ja naaberriigid olid selle vastu, kuna see rikkus põlisrahvaste poliitilisi õigusi. Oluline on märkida, et palestiinlased lükkasid plaani tagasi seetõttu, et see nõudis neilt suurema osa oma maa üle andmist asunikest vähemusele (juudid moodustasid sel ajal Palestiina rahvastikust 33%), kellest enamik olid Palestiinasse jõudnud viimase kahekümne jooksul, mitte seetõttu, et nad olid vastu juutidega kooseksisteerimisele.
Palestiinlased lükkasid plaani tagasi seetõttu, et see nõudis neilt suurema osa oma maa üle andmist asunikest vähemusele, kellest enamik olid Palestiinasse jõudnud viimase kahekümne jooksul, mitte seetõttu, et nad olid vastu juutidega kooseksisteerimisele.
14. mail 1948, kohe pärast Suurbritannia mandaadi lõppu, kuulutati välja Iisraeli iseseisvus, mis vallandas esimese Araabia-Iisraeli sõja, kus Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon ja Iraak sekkusid, et võidelda Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni vastu. 1949. aastaks oli Iisrael saavutanud sõjalise võidu ja saanud kontrolli ligikaudu 77% endise Briti mandaadi territooriumi üle, sealhulgas piirkondade üle, mille ÜRO resolutsioon oli ette näinud tulevasele Palestiina riigile. Vastupidiselt hilisematele väidetele lükkas Iisrael sõja ajal ja vahetult pärast sõda tagasi mitu võimalust naaberriikidega läbirääkimisi korraldada, prioritiseerides rahumeelse diplomaatia asemel sõjategevuse abil territoriaalset laienemist.
Palestiinlaste jaoks olid sõjal katastroofilised tagajärjed. Iisraeli riigi loomiseks tõrjusid sionistlikud relvarühmitused oma kodudest etnilise puhastuse käigus välja üle 750 000 palestiinlase ning üle 15 000 tapeti. Mitmetes külades toimusid tapatalgud, näiteks Deir Yassini, Saliha ja Sasa külades. See massiline väljatõrjumine – tuntud kui Nakba (araabia keeles „katastroof”) – jättis palestiinlased ilma maata rahvaks, laiali pillutatuna Gazasse, Läänekaldale, naaberriikidesse ja kaugemale.
Allesjäänud Palestiina alad jagati naaberriikide vahel: Läänekallas läks Jordaania ja Gaza Egiptuse kontrolli alla.
Järgnenud aastatel seisid palestiinlased silmitsi vägivallatsüklite, repressioonide ja uue Iisraeli riigi kehtestatud piirangutega, samal ajal kui nende õigus luua iseseisev riik ei saanud jätkuvalt teoks.
Loe edasi
The Nakba | Let’s Talk Palestine
Zionism | Let’s Talk Palestine
Terrorism in Israel/Palestine (Chapter 7) | The Cambridge History of Terrorism
