Briti võimuperioodi 20. sajandi alguses iseloomustavad esmajoones juutide massiline sisseränne ja sellega kaasnenud ühiskondlikud pinged. Ainuüksi 1920. aastatel saabus Palestiinasse üle 100 000 juudi. Sisserännet soodustasid ka poliitilised arengud Euroopas ja antisemitismi tõus Saksamaal, kus riiklik tagakiusamine võttis juutidelt kodanikuõigused ja elatusallikad, sundides neid põgenema. Enamik riike keeldus suurel hulgal juudi põgenikke vastu võtmast ning selle tulemusena hakkasid sionistlikud organisatsioonid üha enam propageerima rännet Palestiinasse, seda nii pelgupaigana kui ka tulevase juudi riigi asukohana, põhjustades märkimisväärse demograafilise muutuse. Aastatel 1918–1947 tõusis juutide arv Palestiinas 6%-lt 33%-ni.
Valdav enamus Palestiina elanikkonnast oli sellise immigratsiooni vastu, nähes selles ohtu oma poliitilisele tulevikule ja enesemääramisõigusele. Siinkohal on oluline meeles pidada, et kuigi araabia natsionalism kogus sel perioodil piirkonnas jõudu, ei tekkinud palestiina identiteet reaktsioonina sionismile. Viiteid „Palestiina rahvale” leidub ajalooallikates juba 10. sajandil. Sionistlik koloniseerimine tõi kaasa uue poliitilise konteksti, mis sundis palestiinlasi väljendama oma identiteeti kaasaegses, formaalses keeles, mida kujundasid Euroopa-kesksed natsionalismi mudelid.
Viiteid „Palestiina rahvale” leidub ajalooallikates juba 10. sajandil. Sionistlik koloniseerimine tõi kaasa uue poliitilise konteksti, mis sundis palestiinlasi väljendama oma identiteeti kaasaegses, formaalses keeles, mida kujundasid Euroopa-kesksed natsionalismi mudelid.
Demograafilistest muutustest tekkinud pinged süvendasid palestiinlaste seas hirme sundväljasaatmise ja poliitilise kõrvaletõrjumise ees, samal ajal kui Briti võimud nägid üha enam vaeva kontrolli säilitamisega. Vägivaldsed kokkupõrked palestiinlaste, Briti vägede ja sionistlike relvarühmituste vahel süvenesid. Rahulolematus kasvas ning 1936. aasta kevadel puhkes see lõpuks avalikuks vastupanuks.
Palestiina mäss (1936–1939) algas üldstreigiga: kaupmehed sulgesid poed, töölised katkestasid töö ning transpordiühendused seiskusid. Streik kestis kuid ja halvas suure osa Palestiina majandusest. Rahumeelsest vastupanust kasvas peagi välja relvastatud mäss. Rünnati Briti võimu esindajaid, teid ja raudteid, samuti juudi asundusi, mida peeti sisserände sümboliks. Briti vastus oli jõuline ja süsteemne. Tuhanded sõdurid saadeti korda taastama, kehtestati liikumispiiranguid, korraldati massilisi vahistamisi ja karistusretki küladesse, kus kahtlustati mässuliste toetamist. Turvalisuse tagamiseks tehti koostööd juutide kaitseorganisatsiooniga Hagana (IDF-i eelkäija), mis süvendas veelgi lõhet kahe kogukonna vahel.
Aastate jooksul muutus mäss üha verisemaks ja kurnavamaks. Paljud palestiina juhid langesid vangi või pagesid riigist. 1939. aastaks oli mäss maha surutud. Tuhanded inimesed olid hukkunud või vangistatud ning Palestiina ühiskond oli poliitiliselt ja sotsiaalselt nõrgenenud.
Sama aasta kevadel andsid britid välja nn Valge Raamatu, mis piiras juutide sisserännet ja lubas tulevikus ühtset araabia ja juudi riiki. Samuti kehtestati piirangud asustamisele ja maa müügile, kuid usaldus oli juba kadunud ja see dokument ei rahuldanud kokkuvõttes ei juudi ega palestiina kogukonda. 1936.–1939. aasta Palestiina mässust sai oluline eelkäija hilisemale Iisraeli-Palestiina konfliktile.
Sionismi hukkamõistmine ja samal ajal juudi kogukondade kaitsmine on võimalik ja vajalik. See eristus on ülioluline, et vältida kolonisatsiooni käsitlemist kui “iidset religioonide või kultuuride võimetust koos elada”.
Teise maailmasõja järel kasvas ränne Palestiinasse veelgi, kui kümned tuhanded holokausti üleelanud otsisid pelgupaika. Neid julgustas tugevnenud sionistlik liikumine, mis taotles juudi riigi rajamist Palestiinasse. Kuigi sionism tugevnes pärast sõja lõppu, ei olnud see uus liikumine: see tekkis 19. sajandi lõpus kolonialistliku projektina, mida juhtisid eelkõige Euroopa juudid, kes soovisid rajada Palestiinasse juudi enamusega riiki. Samuti on oluline märkida, et sionism ei ole samaväärne judaismiga ning märkimisväärne osa juudi rahvast on põhimõttekindlad antisionistid, kes toetavad palestiinlasi. Sionismi hukkamõistmine ja samal ajal juudi kogukondade kaitsmine on võimalik ja vajalik. See eristus on ülioluline, et vältida kolonisatsiooni käsitlemist kui “iidset religioonide või kultuuride võimetust koos elada”.
Teise maailmasõja lõpuks oli Suurbritannia majanduslikult kurnatud. Samal ajal seisis Suurbritannia silmitsi eelkõige sionistlike relvarühmituste korduvate rünnakutega ja ei suutnud lepitada konkureerivaid rahvuslikke nõudmisi. Suutmata ohjeldada vägivalda ning lahendada poliitilist ummikseisu, mille loomisele ta ise oli kaasa aidanud, andis Suurbritannia 1947. aastal kontrolli Palestiina üle ÜRO-le.
Loe edasi
The mandate years and the Nakba | Decolonize Palestine
Terrorism in Israel/Palestine (Chapter 7) | The Cambridge History of Terrorism
