Pärast Iisraeli 1982. aasta sissetungi Liibanoni ja kohaliku PVO baasi ülevõtmist, Iisraeli asunduste laienemist ja Iisraeli julgeolekujõudude intensiivistunud repressioone Läänekaldal ja Gazas algatasid palestiinlased 1987. aastal esimese intifada – „maha raputamise“. Esimene intifada sütitas Iisraeli sõduri toime pandud mõrv, kes sõitis Gaza Jabalia põgenikelaagris kontrollpunktis veoautoga üle neljast Palestiina töölisest.
Aastatel 1987–1993 kujunes esimene intifada ulatuslikuks rohujuuretasandi liikumiseks, mille keskmes olid Palestiina okupatsioonist vabastamine ning mille eestvedajateks Palestiina noored.
Aastatel 1987–1993 kujunes esimene intifada ulatuslikuks rohujuuretasandi liikumiseks, mille keskmes olid Palestiina okupatsioonist vabastamine ning eestvedajateks Palestiina noored. Liikumist iseloomustasid eelkõige meeleavaldused, streigid, boikotid ja kodanikuallumatus, kuigi Iisraeli vägede vägivaldne vastus muutis need sageli relvastatud kokkupõrgeteks. Iisraeli vastus ülestõusule oli toore sõjalise jõu kasutamine tuhandete enamasti relvastamata Palestiina tsiviilisikute vastu.
Osa Iisraeli poliitilisest vastusest („Raudne rusikas“) keelas palestiinlastel avalikult oma rahvuslikku identiteeti väljendada ja sümboleid demonstreerida. Lisaks röövisid ja piinasid Iisraeli väed tuhandeid aktiviste, kunstnikke ja luuletajaid, kes kasutasid sõnade jõudu okupatsioonile vastupanu osutamiseks ja Palestiina avalikkuse mobiliseerimiseks. Ent isegi intensiivsed ja vägivaldsed repressioonid ei suutnud ülestõusu maha suruda – ainuüksi kuueaastase ülestõusu esimesel aastal korraldasid palestiinlased üle 23 000 meeleavalduse. Just see Palestiina ühiskonna rohujuuretasandi mobilisatsioon defineeris esimesest intifadat ja sundis Iisraeli tagasi läbirääkimiste laua taha.
… kuueaastase ülestõusu esimesel aastal korraldasid palestiinlased üle 23 000 meeleavalduse. Just see Palestiina ühiskonna rohujuuretasandi mobilisatsioon defineeris esimesest intifadat ja sundis Iisraeli tagasi läbirääkimiste laua taha.
1991. aastal kohtusid Ameerika Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Iisraeli, Egiptuse, Süüria, Liibanoni, Jordaania ja mitte-PVO Palestiina delegaadid Madriidi konverentsil, kus loodi läbirääkimistel põhineva rahuprotsessi raamistik. Need läbirääkimised kulmineerusid Oslo Kokkulepetega, mis olid seeria ajutisi lepinguid lõppeesmärgiga luua Palestiina riik Läänekaldal ja Gazas ning Iisraeli riik ülejäänud 78% Palestiina aladel. Hiljem muutus algselt ajutine kokkulepetega seotud status quo aga Iisraeli kontrolli süvendamise mehhanismiks ja okupatsiooni üle kontrolli säilitamiseks.
Oslo I (1993) tõi kaasa Iisraeli ja PVO vastastikuse tunnustamise ning lõi ajutise valitsusorganina Palestiina Omavalitsuse (in. k. Palestinian Authority, PA). See andis palestiinlastele piiratud valitsemisõiguse teatud Läänekalda ja Gaza aladel ning nägi ette viieaastase ajakava lõppkokkulepete sõlmimiseks piiride, asunduste, Jeruusalemma, põgenike ja suveräänsuse üle.
Oslo II (1995) institutsionaliseeris ajutise raamistiku, jagades Läänekalda tsoonideks, andes palestiinlastele erineva tasemega tsiviil- ja julgeolekualaseid otsusõiguseid, ent jättes samas kõrgema tasandi võimu Iisraelile. Iisrael nõustus oma väed teatud aladelt tagasi tõmbama, PVO aga tunnustas ametlikult Iisraeli riiki ja selle õigust rahule. Kokkulepete eesmärk oli viia läbiräägitud kahe riigi lahenduse sõlmimiseni, kuid lubatud kokkulepet ei saavutatud kunagi.
Palestiinlaste vaatenurgast ei kajastanud Oslo kokkulepped rahva põhinõudeid, sealhulgas okupatsiooni lõppemist, õiglust ja pagulaste tagasipöördumisõigust.
Palestiinlaste vaatenurgast ei kajastanud Oslo kokkulepped rahva põhinõudeid, sealhulgas okupatsiooni lõppemist, õiglust ja pagulaste tagasipöördumisõigust. Okupatsiooni lõpetamise asemel kritiseeritakse kokkuleppeid laialdaselt selle kinnistamise eest rahuprotsessi varjus. Lisaks kiirenes Iisraeli asunduste ehitus Läänekaldal kogu Oslo Lepingute perioodil, mis raskendas oluliselt elujõulise Palestiina riigi tekkimise võimalust ja oli teravas vastuolus Iisraeli lepetes sätestatud kohustustega.
Loe edasi: järgmisest artiklist (ilmumas varsti)
Loe täpsemalt allikatest
Nathan J. Brown (2010), peatükk “Palestine” raamatust “Politics and Society in the Contemporary Middle East”, ed. Michelle P. Angrist
Terrorism in Israel/Palestine (Chapter 7) | The Cambridge History of Terrorism
Oslo Accords | Let’s Talk Palestine
